Tööõnnetus ei ole juhus
Tööõnnetus ei ole kunagi lihtsalt hetk, mil keegi libastub, kukub või lööb end ära. Tööõnnetus on katkestus. See on hetk, mis lõikab tööpäeva pooleks ja sunnib kõiki korraks seisma. Mitte selleks, et süüdlasi otsida, vaid selleks, et aru saada, mis tegelikult juhtus. Tööõnnetus on nagu vali koputus uksele, mis ütleb: “Vaata siia. Midagi on valesti.” Ja kui see koputus tuleb, ei ole tööandjal õigust seda ignoreerida. Küsimus mida teha tööõnnetuse puhul ei ole ainult tehniline. See on kultuuriline. See on inimlik. See on organisatsiooni küpsuse lakmuspaber.
Tööõnnetus on fakt, mitte hinnang
Eestis on tööõnnetus seaduse mõttes väga selge juhtum: töötaja saab vigastada tööülesande täitmisel või tööandja loal tehtaval tegevusel. See ei ole hinnang inimesele, see ei ole moraalne mõõdupuu, see ei ole süüdistus. See on fakt. Ja faktidega tuleb tegeleda. Kui tööandja ei reageeri, ei täida ta mitte ainult seadust rikkudes oma kohustusi, vaid saadab kollektiivile sõnumi, et ohutus ei ole päriselt oluline. Ja see on sõnum, mis maksab hiljem kallilt. Just seetõttu peab iga tööandja teadma, mida teha tööõnnetuse puhul, ilma kõhkluse ja viivitamiseta.
Kõik algab teavitamisest
Tööõnnetus algab alati teavitamisest. Seadus ütleb, et töötaja peab tööõnnetusest kohe tööandjale teada andma. See ei ole soovitus, see on kohustus. Ja see ei ole mõeldud selleks, et tööandja saaks hakata süüdlast otsima. See on selleks, et tööandja saaks hakata tegutsema. Tööandja ei saa tegeleda õnnetusega, millest ta ei tea. Vaikimine ei ole kangelaslikkus. Vaikimine ei ole professionaalsus. Vaikimine ei ole “ma ei taha jama tekitada”. Vaikimine on risk. Ja risk on seaduse mõttes asi, mida tuleb juhtida, mitte ignoreerida. Kui töötaja küsib, mida teha tööõnnetuse puhul, siis esimene asi on aidata kannatanud, ja siis anda esmaabi.
Esmaabi näitab, kas tööandja võtab vastutust tõsiselt
Esimene samm on esmaabi. Tööandjal peab olema toimiv esmaabi korraldus. Mitte paberil, mitte “meil vist on kuskil esmaabikapp”, vaid päriselt. Koolitatud esmaabiandjad, esmaabivahendid, selge plaan, kuidas vigastatud töötaja vajadusel tervishoiuasutusse toimetada. Esmaabi ei ole asi, mida saab edasi lükata. See on esimene samm, mis näitab, kas tööandja võtab oma kohustusi tõsiselt. Ja just siin algab praktiline vastus küsimusele mida teha tööõnnetuse puhul.
Oht tuleb kõrvaldada kohe, mitte “hiljem”
Kui esmaabi on antud, tuleb tegeleda ohuga. Kui õnnetus juhtus mõne puuduse tõttu – libe põrand, katkine töövahend, valesti paigaldatud seade, segane töökorraldus –, tuleb see oht viivitamata eemaldada või tõkestada. Seadus nõuab, et ohutust mõjutavad puudused kõrvaldataks nii kiiresti kui võimalik. Tööd ei tohi jätkata samas ohtlikus olukorras. “Teeme selle tööotsa ära ja siis vaatame” ei ole lubatud.
Ajutise töövõimetuse või surmaga lõppenud tööõnnetus ei ole ettevõttesisene asi
Kui tööõnnetuse tagajärjel tekib töökatkestus või lõpeb surmaga, peab tööandja sellest kohe teavitama Tööinspektsiooni. Surmajuhtumi korral ka politseid. Ajutise töövõimetusega lõppev tööõnnetus ei ole ainult juhtum. See on trauma. Sellises olukorras ei ole lubatud vaikida ega loota, et “küll me ise lahendame”. Raske tööõnnetus on ühiskondlik teema, mitte ainult ettevõttesisene. Ja just siin muutub küsimus mida teha tööõnnetuse puhulkõige kriitilisemaks.
Ajutise töövõimetuse korral teavitab arst, aga tööandja vastutus jääb
Kui töötajale määratakse tööõnnetuse tõttu ajutine töövõimetus, teavitab sellest Tööinspektsiooni arst. See ei vabasta tööandjat järgnevatest kohustustest. Arsti teavitus käivitab tööandja kohustused uurida, registreerida ja raporteerida.
Kõik tööõnnetused tuleb uurida
Seadus ütleb selgelt: tööandja peab uurima kõik tööõnnetused. Mitte ainult rasked. Mitte ainult need, mis “tunduvad tõsised”. Kõik. Uurimisse tuleb kaasata töökeskkonnaspetsialist ja töökeskkonnavolinik (tema olemasolul). Uurimise eesmärk ei ole süüdlase otsimine. Uurimise eesmärk on selgitada välja, mis juhtus, miks see juhtus ja mida tuleb muuta, et see ei korduks. Just uurimise käigus saab tööandja kõige täpsema vastuse küsimusele mida teha tööõnnetuse puhul.
Registreerimine ei ole bürokraatia, vaid läbipaistvus
Kõik tööõnnetused tuleb registreerida. Ükski juhtum ei tohi jääda “vaikseks”. Registreerimine tagab, et juhtum ei kao ega unune. Tööandja peab registreeritud andmed kannatanule teatavaks tegema.
Raport on ametlik kokkuvõte, mitte süüdistus
Kui tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus või surm, peab tööandja koostama tööõnnetuse raporti. Raport tuleb esitada Tööinspektsioonile ja anda kannatanule. Raport peab kajastama, mis juhtus, miks juhtus, millised tegurid mõjutasid ja milliseid abinõusid rakendatakse kordumise vältimiseks.
Kas iga õnnetuse korral on vaja koostada raport?
Tööõnnetuste maailmas on üks küsimus, mis kerkib ikka ja jälle: kas iga juhtumi puhul tuleb koostada raport? Vastus ei ole mustvalge, aga seadus on siin üllatavalt konkreetne. Raport ei ole mõeldud iga kriimu, sinika või hetkeks ehmatama pannud olukorra jaoks. Raport on mõeldud juhtumitele, mille tagajärjeks on ajutine töövõimetus või surm. See tähendab, et raporti koostamise kohustus ei sõltu sellest, kui “väike” või “suur” õnnetus tundub, vaid sellest, kas töötaja ei saa vigastuse tõttu oma tööd jätkata.
Kui tekib küsimus, mida teha tööõnnetuse puhul, kus töötaja saab viga, aga jätkab tööd samal päeval, siis raportit ei ole vaja. Kui töötaja saab viga ja peab võtma haiguslehe, siis on raport kohustuslik.
Abinõude rakendamine peab olema päris, mitte paberil
Kui uurimine näitab, et töökeskkonnas on puudusi, tuleb need kõrvaldada. See võib tähendada töökoha ümberkorraldamist, töövahendite parandamist või väljavahetamist, töökorralduse muutmist, täiendavat juhendamist või väljaõpet. Meetmed peavad olema päriselt rakendatud, mitte ainult kirja pandud.
Riskianalüüs peab peegeldama tegelikkust
Tööandja peab korraldama töökeskkonna riskianalüüsi. Kui tööõnnetus näitab, et riskid on muutunud või varasem hinnang ei olnud piisav, tuleb riskianalüüsi uuendada. Riskianalüüs peab kajastama tegelikke töötingimusi, mitte teoreetilist olukorda.
Sisekontroll ei ole paberite korrastamine
Tööandja peab läbi viima süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli. Tööõnnetus on sisekontrolli oluline sisend ja näitab, milliseid abinõusid tuleb edaspidi rakendada. Sisekontroll peab reageerima päris olukordadele, mitte ainult dokumentidele.
Ohutu töökeskkond on koostöö, mitte monoloog
Seadus nõuab, et tööandja ja töötajad teeksid ohutu töökeskkonna nimel koostööd. Töökeskkond ei ole ainult tööandja vastutus. Töökeskkond on ühine vastutus. Koostöö ei ole formaalsus. Koostöö on ohutuse alus.
Kokkuvõte: mida teha tööõnnetuse puhul?
Kui küsida, mida teha tööõnnetuse puhul, siis vastus ei ole kunagi ainult üks samm. See on terviklik tegevus, mis algab inimesest ja lõpeb süsteemi parandamisega.
Kokkuvõteks, mida teha tööõnnetuse puhul:
- Töötaja teavitab tööandjat.
- Tööandja tagab esmaabi.
- Oht kõrvaldatakse viivitamata.
- Ajutise töövõimetuse või surmaga lõppenud õnnetusest teavitatakse Tööinspektsiooni.
- Arst teavitab Tööinspektsiooni ajutise töövõimetuse korral.
- Tööandja registreerib kõik tööõnnetused.
- Tööandja uurib kõiki tööõnnetusi.
- Ajutise töövõimetuse või surma korral koostatakse tööõnnetuse raport.
- Rakendatakse abinõusid kordumise vältimiseks.
- Vajadusel uuendatakse riskianalüüsi.
See on tööandja kohustus kehtiva TTOS-i järgi. See ei ole bürokraatia. See ei ole vormitäitmine. See on töökeskkonna turvalisuse alus.
Tööõnnetus ei ole ainult minevikus toimunud sündmus. Tööõnnetus on tuleviku ennetus. Ja küsimus mida teha tööõnnetuse puhul on tegelikult küsimus “kuidas luua töökeskkond, kus õnnetusi ei juhtu”.
Artikli autor: Siim Ansberg
