Mida seadus nõuab ja mida töötaja vajab?
On ettevõtteid, kus kiiver on nagu müts – pannakse pähe ainult siis, kui ülemus mööda kõnnib. On kohti, kus kaitseprillid ripuvad konksu otsas nagu unustatud jõulukaunistus. Ja on tööandjaid, kes küsivad endalt ikka ja jälle: miks nad ei kasuta neid pagana isikukaitsevahendeid, kuigi ma olen need ostnud, välja jaganud ja seinale juhendi pannud?
Vastus on lihtne ja samas ebamugav. Inimene ei tee midagi ainult sellepärast, et keegi ütles. Inimene teeb midagi siis, kui ta saab aru, miks see oluline on, ja kui ta oskab seda teha. Siit algabki isikukaitsevahendite väljaõpe – mitte kui järjekordne linnuke Exceli tabelis, vaid kui tööelu kõige alahinnatum käitumise muutmise tööriist.
Isikukaitsevahendite väljaõpe ei ole seaduse nõue ainult selleks, et juristidel oleks tööd. See on tööandja võimalus panna töötaja päriselt mõistma, mis teda tööl ohustab ja kuidas üks väike ese – kiiver, prillid, respiraator, kindad vms võib olla piir elus ja vigastatud elu vahel.
Aga kas isikukaitsevahendite väljaõpe päriselt paneb töötajaid isikukaitsevahendeid kasutama? Lühike vastus on jah. Pikk vastus on: jah, kui see on tehtud õigesti.
Miks töötajad isikukaitsevahendeid ei kasuta?
Tööandjad kipuvad arvama, et põhjus on laiskus. Tegelikult on põhjused palju inimlikumad.
Esiteks mugavus. Kiiver on raske, prillid uduseks, respiraator pigistab. Inimene valib alati mugavama tee, kui ta ei taju ohtu.
Teiseks harjumus. Kui kümme aastat pole midagi juhtunud, siis tundubki, et ei juhtu ka homme. Inimene on optimistlik olend, vahel ohtlikult optimistlik.
Kolmandaks teadmatus. Paljud töötajad ei tea, kuidas isikukaitsevahendit õigesti kasutada. Nad ei tea, kuidas see peab istuma, millal seda vahetada, kuidas hooldada. Kui inimene ei oska, siis ta ei kasuta.
Neljandaks vale eeskuju. Kui juht ise kiivrit ei kanna, siis ei tee seda ka töötaja. Sotsiaalne norm on tugevam kui ükskõik milline seaduse paragrahv.
Viiendaks hirm rumalana näida. Mõnes kollektiivis on isikukaitsevahendite kasutamine justkui nõrkuse märk. „Mis sul viga on, et sa kiivrit vajad?“ See on kultuuriprobleem, mitte töötaja probleem.
Kuuendaks töötempo. Kui töö käib kiiresti, siis tundub isikukaitsevahendi kasutamine ajaraiskamisena. „Ma teen selle ühe lõike ära, mis seal ikka juhtub.“ Aga juhtub.
Kõik need põhjused on lahendatavad. Ja lahendus algab väljaõppest.
Seadus ütleb, et isikukaitsevahendite väljaõpe on kohustuslik. Aga mida see tähendab?
Määrus „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“ ütleb selgelt: tööandja peab tagama, et töötaja oskab isikukaitsevahendit kasutada. Mitte, et lihtsalt omab. Mitte, et lihtsalt on talle antud. Vaid oskab kasutada.
See tähendab, et tööandja peab:
- hindama riske ja valima õiged isikukaitsevahendid
- selgitama töötajale, miks neid vaja on
- õpetama, kuidas neid kasutada
- õpetama, kuidas neid hooldada
- kontrollima, kas töötaja kasutab neid õigesti
- dokumenteerima väljaõppe
Isikukaitsevahendite väljaõpe peab toimuma enne selle kasutuselevõttu. See peab olema arusaadav, praktiline ja töötaja tööle vastav. Mitte PowerPoint, mis on täis clipart’i ja igavat teksti. Mitte allkirjaleht, mille töötaja täidab ilma lugemata. Väljaõpe peab olema päris.
Seadus ei nõua, et isikukaitsevahendite väljaõpe oleks pikk, kallis või välise koolitaja tehtud. Seadus nõuab, et see oleks mõjus.
Missugune on hea isikukaitsevahendite väljaõpe?
Hea väljaõpe on nagu hea lugu – see paneb inimese mõtlema, tundma ja tegutsema. Hea väljaõpe peab olema nagu hea laul: rütmikas, meeldejääv ja natuke valus.
Hea isikukaitsevahendite väljaõpe on:
- praktiline – töötaja saab ise proovida
- kontekstipõhine – õpetatakse seda, mida ta päriselt teeb
- visuaalne – näidatakse päris õnnetusi, päris tagajärgi
- dialoogiline – töötaja saab küsida, proovida, eksida
- lühike ja lööv – inimene ei suuda kuulata tundide kaupa teooriat
- korduv – üks kord ei piisa
- seotud riskianalüüsiga – mitte üldine jutt, vaid konkreetne töökoht
Hea väljaõpe ei ole:
- slaidid, mida keegi ei kuula
- allkirjaleht, mis täidetakse automaatselt
- teooria, mis ei puuduta töötaja päris tööd
- formaalsus, mis on tehtud ainult Tööinspektsiooni jaoks
Kui väljaõpe on halb, siis töötaja ei kasuta isikukaitsevahendeid. Kui väljaõpe on hea, siis kasutab.
Kuidas väljaõpet korraldada nii, et see päriselt mõjuks?
Tööandjad otsivad sageli vastust küsimusele: „Kuidas ma isikukaitsevahendite väljaõppe ära teen nii, et see oleks lihtne, kiire ja odav?“ Vastus on, et tee see praktiliseks.
Siin on tööandja kontrollnimekiri.
- Alusta riskianalüüsist.
- Vali isikukaitsevahendid, mis päriselt sobivad.
- Too töötajad kokku ja näita, mis neid ohustab.
- Lase neil ise isikukaitsevahendit proovida.
- Näita, kuidas seda õigesti kasutada.
- Lase neil teha vigu ja paranda need.
- Räägi päris õnnetustest, mis on juhtunud.
- Küsi, kuidas nad aru said ja lase neil demonstreerida.
- Pane kirja, kes osales ja mida tehti.
- Tee korduskoolitus, kui töö muutub või vahend muutub.
See ei pea olema keeruline. See peab olema päris.
Kuidas dokumenteerida väljaõpe nii, et Tööinspektsioon noogutab?
Tööandjad kardavad dokumenteerimist rohkem kui isikukaitsevahendite väljaõpet ennast. Tegelikult on see lihtne.
Dokument peab sisaldama:
- väljaõppe kuupäeva
- väljaõppe sisu ja kestvust
- väljaõppe tegija nime ja allkirja
- osalejate nimesid ja allkirju
- kasutatavate isikukaitsevahendite loetelu
Tööinspektsioon ei otsi täiuslikkust. Nad otsivad tõendit, et väljaõpe on päriselt toimunud.
Ärge unustage ka väljastatud isikukaitsevahendeid registreerida
Isikukaitsevahend ei ole nagu pastakas, mille kadumist keegi ei märka. See on töövahend, mille üle peab tööandja pidama arvestust. Mitte selleks, et töötajat kontrollida, vaid selleks, et tõendada: jah, me andsime talle vahendi, mis vastab riskile, ja jah, me tegime kõik, mis seadus nõuab.
Seadus ütleb selgelt, et tööandja peab tagama isikukaitsevahendite väljastamise, kasutamise ja hoolduse. Ja kui midagi peab tagama, siis peab seda ka tõendama. Tõend tekib registreerimisest.
Mida see tähendab tööandja jaoks?
- tuleb pidada arvestust, millised isikukaitsevahendid on kellele väljastatud
- tuleb fikseerida väljastamise kuupäev
- tuleb jälgida, millal vahend vajab hooldust või väljavahetamist
See ei ole bürokraatia pärast. See on selleks, et tööandja saaks vajadusel öelda: „Me andsime talle õige vahendi, õigel ajal, õige juhendiga.“ Kui seda tõendada ei saa, siis on tööandja kaitsetu.
Kuidas seda praktiliselt teha?
- kasutage lihtsat tabelit, kus on kirjas töötaja nimi, vahendi nimetus, suurus, mudel ja väljastamise kuupäev
- märkige, millal vahend tuleb välja vahetada või hooldada
- laske töötajal allkirjaga kinnitada, et ta sai vahendi kätte ja oskab seda kasutada
Kui ettevõttes on palju töötajaid või palju erinevaid isikukaitsevahendeid, tasub kasutada digilahendust. Aga ka paber töötab, kui see on korras ja loetav.
Kõige olulisem on järjepidevus. Kui väljastamine on juhuslik, siis on ka tõendamine juhuslik. Ja juhus ei ole tööohutuses sõber.
Kuidas panna töötajad isikukaitsevahendeid päriselt kasutama?
Siin tuleb mängu käitumisteadus. Inimene ei tee midagi ainult käsu peale. Inimene teeb midagi siis, kui:
- ta näeb, et teised teevad
- ta saab aru, miks see oluline on
- see on mugav
- see on harjumus
- see on osa kultuurist
Tööandja saab seda kõike mõjutada.
- Juht peab ise isikukaitsevahendit kasutama.
- Tööandja peab selgitama, miks see oluline on.
- Isikukaitsevahend peab olema mugav ja kvaliteetne.
- Tööandja peab jälgima ja meelde tuletama.
- Tööandja peab tunnustama neid, kes kasutavad.
Kui töötaja näeb, et isikukaitsevahend on norm, mitte erand, siis ta kasutab seda.
Tüüpilised vead, mida tööandjad teevad
- Arvatakse, et piisab allkirjalehest.
- Arvatakse, et töötaja teab ise, kuidas kasutada.
- Arvatakse, et üks kord tehtud väljaõpe kehtib igavesti.
- Arvatakse, et isikukaitsevahend on töötaja probleem, mitte tööandja vastutus.
- Arvatakse, et Tööinspektsioon on vaenlane, mitte partner.
Kõik need vead on välditavad.
Näited, mis panevad mõtlema
Ehitusel on kiiver elu ja surma küsimus. Puidutööstuses on prillid ainus kaitse lendavate pindude eest. Keemiatööstuses on respiraator sama oluline kui tööriistad. Logistikas on turvajalatsid ainus, mis hoiab varbaid rataste all purunemast. Hooldekodudes on kindad ja põlled nakkuste tõkestamise esimene liin.
Igas sektoris on oma riskid. Ja igas sektoris on oma isikukaitsevahendid. Aga väljaõppe põhimõte on sama: inimene peab teadma, miks ja kuidas.
Lood elust enesest
Üks tööline ütles pärast väljaõpet: „Ma ei teadnudki, et see tolm võib mu kopsud ära süüa.“
Teine tunnistas: „Ma arvasin, et prillid on tüütud, kuni nägin pilti sellest mehest, kes kaotas silma.“
Kolmas ütles: „Kui juht hakkas ise kiivrit kandma, siis hakkasin ka mina.“
Need lood ei ole haruldased. Need on igapäevased.
Kas väljaõpe paneb töötajaid isikukaitsevahendeid kasutama?
Jah. Kui see on tehtud õigesti.
Väljaõpe ei ole kulurida. See on investeering. See on viis öelda töötajale: „Sinu elu on oluline.“ See on viis öelda ettevõttele: „Me ei lase endal seista kohtusaalis ja mõelda, et oleks pidanud rohkem tegema.“
Isikukaitsevahendite väljaõpe ei ole paber. See on kultuur. See on hoiak. See on tööelu nähtamatu turvavõrk, mis hoiab inimesi elus ja ettevõtte töös.
Ja kui see on tehtud hästi, siis ei pea keegi enam küsima, miks töötaja kiivrit ei kanna. Ta kannab seda ise, sest ta teab, miks see oluline on.
Arikli autor: Siim Ansberg
