Isikukaitsevahendite kasutamine on endiselt probleem
Tööinspektsiooni statistika näitab, et 2025. aasta 1. detsembri seisuga oli Eestis juhtunud 2957 tööõnnetust. See number on murettekitav, kuid tegelikkuses on pilt veelgi tumedam – töökeskkondades juhtub hulgaliselt vahejuhtumeid, mis ei jõua kunagi ametlikku statistikasse. Need on juhtumid, mida kas ei teavitata, mida püütakse „maha vaikida“ või mida lihtsalt ei peeta piisavalt tõsiseks. Ometi on iga õnnetus, ka kõige väiksem, selge märk sellest, et kusagil on midagi jäänud tegemata – riskid hindamata, ohutusreeglid järgimata või isikukaitsevahendite kasutamine unarusse jäetud.
Isikukaitsevahendite kasutamine – olgu selleks turvajalanõud, kiiver, kaitseprillid, kindad või kõrvaklapid – ei ole kunagi olnud mugavuse küsimus. See on kohustus, mis aitab vältida vigastusi ja päästa elusid. Ometi kuulen konsultandina ikka ja jälle samu lauseid: „Need jalanõud on ebamugavad“, „Kiiver on raske“, „Kaitseprillid lähevad uduseks“, „Kõrvaklapid segavad ja pigistavad“. Jah, need võivad tunduda tülikad, kuid nende eesmärk ei ole ilu ega mugavus – nende eesmärk on kaitsta.
Miks isikukaitsevahendite kasutamine on nii kriitilise tähtsusega?
Isikukaitsevahendite kasutamine ei ole lihtsalt üks tööohutuse punkt, mis tuleb kusagil dokumendireal linnukesega ära märkida. See on viimane kaitsekiht olukorras, kus kõik muu on juba tehtud – riskid hinnatud, ohutusmeetmed rakendatud, töökorraldus läbi mõeldud. Kui midagi siiski juhtub, on just isikukaitsevahend see, mis võib päästa silma, sõrme, jala või elu.
1. Õnnetuste ennetamine
- Kaitseprillid hoiavad ära silmavigastusi, mis võivad tekkida sekundiga, kuid jätta eluaegse jälje.
- Kiiver kaitseb pead kukkuvate esemete, libisemiste ja ootamatute löökide eest.
- Turvajalanõud vähendavad libisemise, kukkumise ja jalavigastuste riski.
- Kõrvaklapid hoiavad kuulmist – midagi, mida ei saa taastada, kui see kord kaduma läheb.
- jne jne…
2. Tööandja vastutus
Seadus kohustab tööandjat hindama töökeskkonna riske ja määrama vajalikud meetmed. See tähendab, et tööandja peab:
- valima sobivad isikukaitsevahendid,
- tagama nende kvaliteedi,
- selgitama töötajatele, miks ja kuidas neid kasutada,
- kontrollima, et töötajad neid päriselt ka kasutaksid.
3. Töötaja vastutus
Ohutus ei ole ainult tööandja mure. Töötaja peab:
- kasutama isikukaitsevahendeid vastavalt juhistele,
- teavitama tööandjat, kui vahend ei sobi või on katki,
- mõistma, et isikukaitsevahendite kasutamine ei ole soovitus, vaid kohustus.
Kui töötaja otsustab isikukaitsevahendeid mitte kasutada, seab ta ohtu nii enda kui ka kolleegid. Üks hooletu hetk võib muuta kellegi elu jäädavalt.
Tööandja kohustused – rohkem kui lihtsalt varustuse jagamine
Tööandja roll ei piirdu sellega, et „anna töötajale kiiver ja asi korras“. Vastutus on laiem ja sügavam:
- Selgitada ohte ja kaitsemeetmeid – töötaja peab mõistma, miks isikukaitsevahendite kasutamine on vajalik.
- Tagada sobivad vahendid – vale suurus, ebamugav materjal või katkine varustus ei täida oma eesmärki.
- Kontrollida kasutamist – kui töötaja ei järgi reegleid, peab tööandja sekkuma.
- Luua ohutuskultuur – keskkond, kus ohutus ei ole tülikas kohustus, vaid loomulik osa tööst.
Töötaja kohustused – ohutus algab igaühe enda valikutest
Töötaja roll on sama oluline. Kui tööandja on loonud tingimused ja andnud vahendid, peab töötaja:
- kasutama isikukaitsevahendeid igapäevaselt, mitte ainult siis, kui keegi vaatab,
- järgima juhiseid, sest valesti kasutatud kaitsevahend ei kaitse,
- teavitama probleemidest, näiteks kui jalanõu hõõrub või kaitseprillid lähevad uduseks – lahendused on olemas, aga tööandja peab neist teadma.
Mis juhtub siis, kui reegleid ei järgita?
Ohutusreeglite rikkumine ei ole süütu eksimus. Sellel on tagajärjed:
- tööandja võib töötajat hoiatada,
- korduvate rikkumiste korral võib töösuhte erakorraliselt lõpetada.
See ei ole karistus pahatahtlikkuse pärast, vaid vältimatu samm, et kaitsta kõigi töötajate tervist ja elu.
Isikukaitsevahendite kasutamine ei ole valik – see on osa professionaalsusest
Sageli arvatakse, et isikukaitsevahendite kasutamine on tüütu lisakohustus. Tegelikult on see märk professionaalsusest ja vastutustundest. Nii nagu autojuht kinnitab turvavöö, kinnitab töötaja kiivri lõuarihma. Nii nagu sportlane kasutab kaitsevarustust, kasutab töötaja turvajalanõusid. See ei ole nõrkus ega liigne ettevaatus – see on tarkus.
Ohutus algab teadlikkusest
Kui töötaja keeldub isikukaitsevahenditest, ei sea ta ohtu ainult ennast. Ta seab ohtu ka kolleegid, tööprotsessi ja ettevõtte maine. Üks hooletu hetk võib tuua pöördumatuid tagajärgi – vigastuse, töövõime kaotuse või hullemal juhul elu kaotuse.
Iga ohutusreegel ja iga kaitsevahend on loodud selleks, et hoida sind ja sinu lähedasi. Mitte keegi ei lähe hommikul tööle mõttega, et täna võiks juhtuda õnnetus. Ometi juhtub neid iga päev. Ja liiga sageli oleks saanud neid vältida.
Kuidas luua töökeskkond, kus isikukaitsevahendite kasutamine on loomulik?
- Räägi ohutusest avatult – mitte ainult kohustuslikel koolitustel, vaid igapäevaselt.
- Selgita „miks“, mitte ainult „kuidas“.
- Tunnusta töötajaid, kes järgivad ohutusreegleid.
- Muuda isikukaitsevahendid mugavaks ja kvaliteetseks – ebamugav varustus on üks peamisi põhjuseid, miks neid ei kasutata.
- Ole eeskujuks – juhid, kes ise reegleid järgivad, loovad kultuuri, kus ohutus on loomulik.
Teeme kõik selleks, et mitte olla osa statistikast
Isikukaitsevahendite kasutamine ei ole tülikas lisakohustus, vaid osa hoolimisest – enda, kolleegide ja lähedaste suhtes. Me kõik tahame, et tööpäev lõppeks turvaliselt ja et igaüks jõuaks peale tööpäeva koju. Selleks tuleb järgida reegleid, kasutada isikukaitsevahendeid ja võtta ohutust tõsiselt.
Üks hetk hooletust võib muuta elu. Üks teadlik otsus võib selle päästa.
Teeme kõik selleks, et meie nimed ei jõuaks kunagi tööõnnetuste statistikasse. Hoolime üksteisest, järgime reegleid ja töötame nii, et iga päev lõppeks turvaliselt.
Artikli autor: Evelin Org
