2026. aasta on alanud raskelt, töösurmaga
Hiljutine traagiline tööõnnetus, kus noor töötaja hukkus tootmisseadme juures toimunud vahejuhtumi tagajärjel, tõi ühiskonnas taas esile küsimuse tööohutuse tegelikust tasemest. Tööinspektsiooni andmetel hukkus 25-aastane noormees. Mees tegi tööd elevaatori veolindil, kuid liin käivitus ning liikuv lint tõmbas töötaja trumli ja lindi vahele. Antud artiklis anname seitse mõtet, kuidas ennetada õnnetusi ja mida teha tööõnnetuse korral.
Traagilise juhtumi puhul oli tegemist alltöövõtjaga, kes teostas töid tootmisettevõtte territooriumil. Sellised olukorrad rõhutavad, et tööohutus ei puuduta üksnes ettevõtte enda töötajaid, vaid kõiki isikuid, kes viibivad töökeskkonnas või täidavad seal tööülesandeid. Tööandja vastutus ulatub ka alltöövõtjate juhendamise, ohutusnõuete selgitamise ja järelevalve tagamiseni, et vältida olukordi, kus teadmatus või puudulik juhendamine võib viia raske õnnetuseni.
Sellised juhtumid ei puuduta ainult üht töökohta, vaid kogu tööohutuskultuuri laiemalt. Iga tööõnnetus on märk sellest, et kusagil oli puudujääk: teadmistes, protseduurides, ohutuskäitumises või tehnilises korrasolekus.
Tööohutus ei ole formaalsus, vaid igapäevane süsteemne tegevus, mis peab olema juurdunud nii juhtkonna kui ka töötajate mõtteviisi. Käesolev artikkel annab põhjaliku ülevaate sellest, mida teha tööõnnetuse korral, ning toob välja seitse olulist sammu, mis aitavad õnnetusi ennetada ja tagada, et kriisiolukorras tegutsetakse kiiresti ja õigesti.
Siinjuures on TerviseTaskuga koostöös tehtud Töökullide erisaade “Kuidas jääda ellu” antud juhtumi vaates.
1. Tööõnnetuste ennetamine algab teadmistest ja väljaõppest
Tööohutuse alus on töötajate teadlikkus. Ükskõik kui kaasaegsed on seadmed või kui detailsed on juhendid, ei ole neist kasu, kui töötaja ei mõista riske ega oska neid vältida. Tööandja peab tagama, et iga töötaja saab enne tööle asumist põhjaliku väljaõppe. See peab hõlmama nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi harjutusi. Uued töötajad vajavad rohkem juhendamist, sest neil puudub kogemus ja riskitaju.
Väljaõpe ei tohi piirduda ainult algkoolitusega. Regulaarne täiendkoolitus aitab meelde tuletada ohutusreegleid, mis aja jooksul kipuvad ununema. Samuti tuleb koolitada töötajaid uute seadmete, tehnoloogiate ja töövõtete kasutamisel. Tõhus väljaõpe tähendab, et töötaja mõistab oma tööga seotud riske, oskab kasutada töövahendeid ohutult, teab, kuidas käituda hädaolukorras, tunneb ettevõtte ohutusreegleid ja oskab märgata ohtlikke olukordi ning neist teada anda.
Juhtkond peab näitama eeskuju. Kui juhid ise ohutusreegleid ei järgi, ei võta neid tõsiselt ka töötajad. Ohutuskultuur algab alati ülevalt. Mida teha tööõnnetuse korral peaks olema viimane küsimus, mida juhtkond endalt küsib.
Juhendamine peab hõlmama ka koostööpartnereid ja teisi isikuid, kes toimetavad ettevõtte territooriumil.
2. Töövahendite ja seadmete tehniline korrasolek
Paljud tööõnnetused on seotud seadmete rikke, kulumise või valesti kasutamisega. Seetõttu on töövahendite regulaarne hooldus üks olulisemaid ennetusmeetmeid. Tööandja peab tagama, et seadmetel on kehtiv hooldusgraafik, hooldused ja kontrollid on dokumenteeritud, rikkeid kõrvaldatakse viivitamata ning töötajatele on tagatud ohutud töövahendid.
Töötaja roll on märgata kõrvalekaldeid ja neist koheselt teada anda. Kui seade tundub ebaturvaline, ei tohi seda kasutada. Töövahendite korrasolek ei ole ainult tehniline küsimus, vaid otseselt seotud töötajate elude ja tervisega. Regulaarne hooldus vähendab ootamatute rikete riski ja tagab, et seadmed töötavad ettenähtud viisil.
Lisaks tehnilisele korrasolekule tuleb tagada, et töötajad kasutavad seadmeid õigesti. Valesti kasutatud töövahend võib olla sama ohtlik kui rikkis seade. Seetõttu peab väljaõpe hõlmama ka praktilisi juhiseid ja demonstratsioone.
Oluline osa tööohutuse tagamisest on Lockout–Tagout’i ehk energiaallikate kontrollitud väljalülitamise ja lukustamise süsteem. LOTO-protseduurid on mõeldud selleks, et vältida olukordi, kus töötaja satub ootamatult liikuma hakkava masina, elektrilise pinge, surve all oleva vedeliku või muu ohtliku energia mõju alla. Protseduur näeb ette, et enne hooldus-, puhastus- või remonditööde alustamist lülitatakse kõik energiaallikad välja, lukustatakse füüsiliselt ning märgistatakse selgelt, et seadet ei tohi käivitada.
LOTO on eriti oluline alltöövõtjate puhul, kes ei pruugi tunda konkreetse seadme eripärasid ja võivad seetõttu sattuda kõrgemasse riskigruppi. Korrektselt rakendatud Lockout–Tagout vähendab oluliselt raske tööõnnetuse tõenäosust ja tagab, et ükski seade ei käivitu enne, kui kõik tööd on lõpetatud ja kõik osapooled on ohutuses veendunud.
3. Selged ohutusreeglid ja nende järjepidev täitmine
Ohutusreeglid peavad olema arusaadavad, nähtavad ja igapäevases töös kasutatavad. Need ei tohi olla peidetud dokumentidesse, mida keegi ei loe. Hea ohutusreeglistik on konkreetne, mitte üldsõnaline, sisaldab visuaalseid juhiseid, on regulaarselt üle vaadatud ja ajakohastatud ning on töötajatele kergesti kättesaadav.
Juhtkonna roll on tagada, et reegleid järgitakse järjepidevalt. Kui reeglite täitmine on valikuline, tekib kiiresti olukord, kus töötajad hakkavad otsima erandeid. Ohutusreeglite rikkumisele peab järgnema selge reaktsioon, sest vastasel juhul väheneb nende mõju. Samuti peab juhtkond ise käituma eeskujulikult. Kui juhid ei kasuta isikukaitsevahendeid või eiravad ohutusnõudeid, ei võta töötajad neid tõsiselt.
Ohutusreeglid peavad olema osa igapäevasest töökultuurist. Need ei tohi olla midagi, mida meenutatakse ainult kontrollide või auditite ajal. Tööohutus peab olema loomulik osa tööprotsessist.
Kusjuures ettevõtte juhendmaterjalid peaksid käsitlema ka teemat “Mida teha tööõnnetuse korral”, et inimesed oleksid valmis tegutsema.
4. Isikukaitsevahendite kasutamine
Isikukaitsevahendid on üks lihtsamaid ja tõhusamaid viise tööõnnetuste ennetamiseks. Kiiver, kaitseprillid, kindad, turvajalatsid ja muud vahendid võivad vähendada vigastuste raskust või vältida neid täielikult. Levinud probleemid IKV kasutamisel on seotud mugavuse, harjumuste ja suhtumisega. Sageli arvatakse, et isikukaitsevahendid on ebamugavad või et nendega ei juhtu midagi.
Tööandja peab tagama, et isikukaitsevahendid on kvaliteetsed, mugavad ja sobivad konkreetse töö iseloomuga. Samuti tuleb töötajatele selgitada, miks need on vajalikud. IKV kasutamine peab olema kohustuslik, mitte soovituslik. Kui töötaja ei kasuta isikukaitsevahendeid, seab ta ohtu nii enda kui ka kolleegid.
IKV kasutamise kultuur tekib järjepidevuse kaudu. Kui töötajad näevad, et kõik kasutavad kaitsevahendeid, muutub see loomulikuks osaks tööst. Kui aga lubatakse erandeid, tekib kiiresti olukord, kus kaitsevahendeid kasutatakse ainult siis, kui keegi jälgib.
5. Hädaolukorra protseduurid peavad olema selged ja harjutatud
Mida teha tööõnnetuse korral? Hädaolukorra protseduurid ei tohi olla teoreetilised, vaid need peavad olema läbi harjutatud. Töötajad peavad teadma, kuidas käituda eri olukordades, kus asuvad esmaabivahendid, millised on evakuatsiooniteed ja kes on väljaõppinud esmaabiandjad.
Hädaolukorra protseduurid peavad olema selgelt dokumenteeritud ja nähtaval kohal. Töötajatele tuleb regulaarselt meelde tuletada, kuidas käituda tulekahju, elektririkke, keemilise lekke või tööõnnetuse korral. Harjutused aitavad luua automaatseid käitumismustreid, mis on kriisiolukorras hädavajalikud. Paanika on loomulik reaktsioon, kuid harjutamine aitab seda vähendada.
Esmaabivahendid peavad olema kergesti leitavad ja regulaarselt kontrollitud. Esmaabiandjad peavad olema kättesaadavad kõigil töövahetustel. Hädaabinumbrid peavad olema nähtaval kohal ja töötajad peavad teadma, kuidas anda häirekeskusele täpne ülevaade olukorrast.
6. Mida teha tööõnnetuse korral
Kui tööõnnetus on juhtunud, tuleb tegutseda kiiresti, süsteemselt ja rahulikult. Esmalt tuleb tagada kannatanu ohutus. See tähendab, et tuleb katkestada ohtlik protsess, lülitada välja masin või eemaldada kannatanu ohuallikast, kui see ei sea ohtu teisi töötajaid. Seejärel tuleb kutsuda koheselt kiirabi, helistades numbrile 112. Häirekeskusele tuleb anda võimalikult täpne ülevaade olukorrast ja järgida nende juhiseid.
Kannatanule tuleb anda esmaabi oma pädevuse piires. Kui töötaja on teadvuseta, tuleb kontrollida hingamist ja vajadusel alustada elustamist. Kui töötaja on teadvusel, tuleb teda rahustada ja jälgida kuni kiirabi saabumiseni.
Tööandjat tuleb õnnetusest viivitamata teavitada. Raskete õnnetuste korral tuleb teavitada ka päästeametit või teisi asutusi vastavalt seadusele. Sündmuspaik tuleb säilitada uurimiseks, kui see ei ohusta teisi töötajaid. Dokumenteerimine on oluline osa õnnetuse käsitlemisest. Tuleb kirja panna sündmuse kirjeldus, tunnistajate ütlused ja vajadusel teha fotod.
Tööõnnetus mõjutab kogu kollektiivi. Vajadusel tuleb pakkuda psühholoogilist abi nii kannatanule kui ka kolleegidele. Avatud suhtlus aitab vältida kuulujutte ja vähendada hirmu. Olukorras, kus töötajad hakkavad peale õnnetust alles uurima, et mida teha tööõnnetuse korral, võib olla juba liialt hilja. Raske õppustel, kerge lahingus.
7. Õnnetuse analüüs ja parandusmeetmete rakendamine
Pärast tööõnnetust tuleb läbi viia põhjalik uurimine. Analüüsi eesmärk ei ole süüdlase otsimine, vaid süsteemsete vigade leidmine. Tuleb mõista, miks õnnetus juhtus ja millised tegurid sellele kaasa aitasid. Parandusmeetmed võivad hõlmata koolituste uuendamist, protseduuride muutmist, seadmete uuendamist või töökeskkonna riskianalüüsi täiendamist.
Oluline on tegutseda kiiresti. Mida kauem venitatakse, seda suurem on kordumise oht. Töötajad peavad nägema, et tööandja võtab ohutust tõsiselt ja teeb kõik võimaliku, et sarnane olukord ei korduks. Parendusmeetmete rakendamine peab olema dokumenteeritud ja nende mõju tuleb regulaarselt hinnata.
Kokkuvõte
Tööõnnetused ei ole paratamatus. Enamikku neist saab ennetada, kui ettevõttes on tugev ohutuskultuur, selged protseduurid ja teadlikud töötajad. Tööandja vastutus on luua turvaline töökeskkond, töötaja vastutus on järgida reegleid ja märgata ohte. Tööohutus ei ole projekt, mis saab kunagi valmis, vaid pidev protsess, mis nõuab tähelepanu, järjepidevust ja valmisolekut õppida nii õnnestumistest kui ka rasketest hetkedest. Seega oleme valmis vastama igal ajahetkel küsimusele, et mida teha tööõnnetuse korral, kuid keskendume ennetavale tegevusele.
Artikli autor: Siim Ansberg
