Töökeskkonnaspetsialist on seadusest tulenevalt insenerid, kuid reaalsuses peamiselt iseõppinud spetsialistid
Töökeskkonnaspetsialisti tööülesanded on Eesti ettevõtetes üks kõige vastuolulisemaid: seadus ütleb üht, tegelik elu näitab teist. Paberil on töökeskkonnaspetsialist justkui insenerlikult täpne, normidele toetuv ja igal hetkel valmis töö peatama. Reaalsuses on ta aga pigem suhtleja, vahendaja, probleemide lahendaja, sisekliima hoidja, koolitaja, motiveerija ja vahel ka nõustaja. Personalitöötaja.
Selles artiklis vaatame, kuidas seaduslikud nõuded ja tegelik tööpraktika üksteisega suhestuvad. Mitte selleks, et kedagi süüdistada, vaid et mõista: töökeskkonnaspetsialisti tööülesanded ei ole kunagi olnud ainult seaduse täitmine. See on inimeste, protsesside ja kultuuri juhtimine.
1. Seadusandluses olevate nõuete täitmine vs reaalsus: spetsialistid vaatavad seadusest kaugemale
Seadus: töökeskkonnaspetsialisti tööülesanded: ehk et ettevõte täidab kõiki töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
Reaalsus: väga vähesed spetsialistid oskavad seadust peast tsiteerida. Enamik ei aja näpuga järge, vaid lähtuvad riskidest, praktikast ja ettevõtte tegelikest vajadustest.
3 sarnasust
- Mõlemal juhul on eesmärk sama: ohutu töökeskkond.
- Nii seadus kui praktika eeldavad süsteemset lähenemist.
- Mõlemad nõuavad dokumenteerimist, kuigi mahud ja detailid võivad erineda.
3 erinevust
- Seadus keskendub miinimumnõuetele, reaalsus aga riskipõhisele lähenemisele.
- Seadus eeldab täpsust, reaalsus nõuab paindlikkust ja loovust.
- Seadus on staatiline, reaalsus muutub iga päev – inimesed, protsessid, tehnoloogia.
2. Ohtlike töötingimuste jälgimine ja töö peatamine vs vestlused ja kultuuri kujundamine
Seadus: töökeskkonnaspetsialisti tööülesanded on jälgida töötingimusi ja vajadusel peatama ohtliku töö.
Reaalsus: töö peatamine on äärmuslik meede. Igapäevaselt tegeleb spetsialist hoopis sellega, et mõista, miks inimesed reeglitest mööda hiilivad, miks tekivad arusaamatused ja miks ohutus ei ole alati prioriteet.
3 sarnasust
- Mõlemad lähenemised tegelevad riskide vähendamisega.
- Mõlemad nõuavad head olukorrataju.
- Mõlemad eeldavad, et spetsialist suudab hinnata, millal olukord on ohtlik.
3 erinevust
- Seadus näeb ette konkreetse tegevuse (töö peatamine), reaalsus keskendub põhjuse leidmisele ja selle kiirele likvideerimisele.
- Seadus eeldab autoriteeti, reaalsus nõuab dialoogi.
- Seadus käsitleb ohtu tehniliselt, reaalsus psühholoogiliselt ja kultuuriliselt.
3. Töötajate ja osapoolte kaasamine vs pidev targemate leidmine
Seadus: töökeskkonnaspetsialisti tööülesanded: kaasa töötajaid ja teisi osapooli töökeskkonna arendamisse.
Reaalsus: spetsialist otsib pidevalt inimesi, kes teavad rohkem – insenere, meistreid, praktikuid, eksperte. Kaasamine ei ole formaalsus, vaid ellujäämisstrateegia.
3 sarnasust
- Mõlemad lähenemised väärtustavad koostööd.
- Mõlemad eeldavad, et ohutus ei ole ühe inimese töö.
- Mõlemad nõuavad info kogumist erinevatest allikatest.
3 erinevust
- Seadus näeb kaasamist kui kohustust, reaalsus kui vajadust.
- Seadus eeldab, et spetsialist juhib protsessi, reaalsus näitab, et spetsialist sageli õpib teistelt.
- Seadus ei arvesta kompetentsilõhesid, reaalsus elab nendes iga päev.
4. Töökeskkonna sisekontroll vs töökeskkonna juhtimissüsteem
Seadus: töökeskkonnaspetsialist korraldab sisekontrolli.
Reaalsus: sisekontroll on vaid üks osa suuremast süsteemist. Tegelik töö on juhtimissüsteemi ülesehitamine, protsesside loomine, mõõdikute seadmine ja pidev parendamine.
3 sarnasust
- Mõlemad tegelevad riskide juhtimisega.
- Mõlemad nõuavad regulaarset tegevust.
- Mõlemad on osa ettevõtte ohutuskultuurist.
3 erinevust
- Seadus keskendub kontrollile, reaalsus süsteemile.
- Seadus näeb sisekontrolli kui protseduuri, reaalsus kui juhtimisfilosoofiat.
- Seadus ei mõtesta lahti sisekontrolli, praktikas on aga sellel miljon tähendust ja lähenemisviisi.
PS!
Lisaks aetakse tihti segi kaks mõistet:
- Töökeskkonna sisekontroll – süsteemne tegevus, mis hõlmab riskianalüüsi, tegevuskavasid, mõõdikuid.
- Töökeskkonna ringkäik – praktiline kontrollkäik, mis täiendab sisekontrolli, kuid ei asenda seda.
5. Pädev insener vs iseõppinud spetsialist
Seadus: töökeskkonnaspetsialist peab olema pädev insener või töökeskkonnaõpetusega spetsialist.
Reaalsus: Eestis on ligi 300 000 ettevõtet. Ca pooltes neist on üks töötaja, kes peaks justkui olema pädev TKS. See ei ole realistlik. Enamik spetsialiste on saanud lühikoolituse ja õpivad edasi töö käigus.
3 sarnasust
- Mõlemad variandid eeldavad mingit taset teadmisi.
- Mõlemad nõuavad pidevat enesetäiendamist.
- Mõlemad tunnistavad, et ohutus on eriala, mitte hobi.
3 erinevust
- Seadus eeldab formaalset haridust, reaalsus aktsepteerib praktilist kogemust.
- Seadus ei arvesta väikeste ettevõtete tegelikkust, reaalsus on sunnitud sellega arvestama.
- Seadus eeldab spetsialisti olemasolu, reaalsus näitab, et sageli täidab seda rolli inimene, kellel on kümme muud ülesannet.
6. Eluohtliku töö peatamine vs lahenduste leidmine
Seadus: töökeskkonnaspetsialisti tööülesanded – peatada eluohtlik töö.
Reaalsus: jah, peabki. Aga lisaks peab ta leidma lahendused, kuidas tööd ohutumaks muuta. Sageli pole ressursse, aega ega tehnilisi võimalusi, mistõttu tuleb leida ajutisi, kompromissseid lahendusi.
3 sarnasust
- Mõlemad lähenemised tunnistavad, et eluohtlik töö on lubamatu.
- Mõlemad nõuavad kiiret reageerimist.
- Mõlemad eeldavad riskide hindamist.
3 erinevust
- Seadus keskendub peatamisele, reaalsus lahendamisele.
- Seadus ei arvesta ressursside puudust, reaalsus peab sellega elama.
- Seadus näeb ohtu must-valgelt, reaalsus halltoonides.
7. Töökohtade ohutuse tagamine vs teadmiste ja koolituste otsimine
Seadus: töökeskkonnaspetsialist peab aitama tagada töökohtade ohutuse.
Reaalsus: spetsialistid otsivad tikutulega koolitusi, kogemusi ja teadmisi. Seadus ei anna praktilisi juhiseid. Päris oskused tulevad kogemusest, rahvusvahelistest kontsernidest ja kolleegidelt, kes on näinud rohkem.
3 sarnasust
- Mõlemad lähenemised soovivad ohutuid töökohti.
- Mõlemad eeldavad teadmisi ja oskusi.
- Mõlemad nõuavad pidevat arengut.
3 erinevust
- Seadus annab raamid, reaalsus otsib sisu.
- Seadus ei paku koolitusi, reaalsus vajab neid hädasti.
- Seadus eeldab pädevust, reaalsus peab selle ise looma.
PS! Ärgem nimetage, 24h väljaõpet enam miskiks selliseks, mis aitab spetsialistidel mõista, kuidas asju teha. See on puhas seaduse lahtimõtestamine teemal “mida”.
Võrdlustabel: Seadus vs reaalsus
| Teema | Seadus | Reaalsus |
| Nõuete täitmine | Miinimumnõuete järgimine | Riskipõhine ja paindlik lähenemine |
| Ohtlike töötingimuste jälgimine | Vajadusel töö peatamine | Vestlused, kultuuri kujundamine, põhjuse leidmine |
| Töötajate kaasamine | Kohustuslik kaasamine | Pidev targemate leidmine ja koostöö |
| Sisekontroll | Protseduuride täitmine | Juhtimissüsteemi loomine ja arendamine |
| Pädevus | Insener või erialane haridus | Iseõppinud, kogemuspõhine pädevus |
| Eluohtliku töö peatamine | Peatamine kohustuslik | Lahenduste leidmine ja kompromissid |
| Töökohtade ohutus | Ohutuse tagamine | Koolituste ja teadmiste otsimine |
Seadus on raam, reaalsus on elu
Töökeskkonnaspetsialisti tööülesanded – need pole kunagi olnud ainult seaduse täitmine. Seadus annab miinimumi. Reaalsus nõuab maksimumi – suhtlemist, analüüsi, loovust, julgust ja pidevat õppimist.
Kui Eesti ettevõtted tahavad päriselt ohutuid töökeskkondi, tuleb mõista, et:
- töökeskkonnaspetsialist ei ole kontrollorgan,
- ta ei ole insener, kes kõike peast teab,
- ta ei ole ainult dokumentide täitja.
Töökeskkonnaspetsialisti tööülesanded võivad kõike eelnimetatut kajastada, kuid eelkõige on ta kultuuri kujundaja, riskide juhtija, inimeste kuulaja ja lahenduste leidja.
Artikli autor: Siim Ansberg
