Töökeskkonnaspetsialisti tööriistade kohver peab olema pungil kasulikust
Töökeskkonnaspetsialist (TKS) on organisatsiooni nähtamatu selgroog. Ta on inimene, kes märkab, ennetab, toetab, õpetab ja hoiab. Ta on see, kes aitab teistel teha oma tööd turvaliselt ja tervist säästvalt. Kuid selle rolli juures on üks paradoks: TKS hoolib kõigist teistest, aga unustab sageli iseenda. Töökeskkonnaspetsialisti tööriistade hulka kuuluvad asjad, mis aitavad tal igas olukorras leida positiivset ja alternatiivset lähenemist.
Artiklis toome välja seitse praktilist lähenemist, ehk töökeskkonnaspetsialisti tööriistad, kuidas tööd teha süsteemsemalt, mõtestatumalt ja inimlikumalt. Iga lähenemise juures vaatame nii miks see oluline on kui ka kuidas seda päriselt ellu viia.
1. Töökeskkonnaspetsialisti tööriistade hulka kuulub endale pai tegemine
Miks?
Töökeskkonnaspetsialistid on missiooniga inimesed. Nad aitavad teisi, lahendavad probleeme, hoiavad ära õnnetusi ja loovad paremat töökultuuri. Töökeskkonnaspetsialisti tööriistade hulka peab kuuluma iseenda tunnustamise.
Eestlane ei ole harjunud end kiitma. Veel vähem inimene, kelle töö on teiste toetamine. TKS-i töö on aga sageli nähtamatu – kui kõik on korras, siis justkui polegi midagi teinud. Kui midagi juhtub, siis küsitakse: “Kus oli töökeskkonnaspetsialist?”
Seetõttu on eriti oluline, et TKS õpiks märkama oma väikeseid võite ja tähistama neid.
Kuidas?
- Loo endale “võitude logi”. Pane kirja iga kord, kui keegi tänab, kui mõni protsess paraneb, kui risk väheneb või kui töötaja teeb midagi ohutumalt tänu sinu panusele.
- Tähista väikseid edusamme. Iga tehtud ohutusdialoog, iga parandus, iga riskianalüüsi täpsustus on samm parema töökeskkonna poole.
- Ehita üles koostöökultuur. Kui asju tehakse koos, on lihtsam üksteist tunnustada. Koos tehtud töö loob ka rohkem nähtavaid tulemusi.
- Räägi oma tööst. Mitte uhkustamiseks, vaid nähtavuse loomiseks. Kui inimesed ei tea, mida sa teed, ei oska nad ka tunnustada.
2. Ehita töökeskkonna süsteem, mis on lollikindel
Miks?
Lihtne süsteem on tugev süsteem. Kui töökeskkonna protsessid on keerulised, ei kasuta neid keegi. Kui need on arusaadavad, loogilised ja igapäevatöösse integreeritud, hakkavad inimesed neid loomulikult järgima.
Lollikindel süsteem:
- loob head töötingimused,
- annab inimestele selged teadmised ja oskused,
- tekitab motivatsiooni (kui süsteem on arusaadav, on lihtne ka vigu märgata ja parandada),
- kujundab kultuuri – kaasamise, suhtlemise ja arutlemise kaudu.
Kultuur ei teki üleöö. See tekib järjepideva, lihtsa ja loogilise süsteemi toel.
Kuidas?
- Kaardista kõik töökeskkonna protsessid. Tee need võimalikult lihtsaks ja visuaalseks.
- Loo selged rollid ja vastutused. Iga inimene peab teadma, mida temalt oodatakse.
- Integreeri ohutus igapäevatöösse. Mitte eraldi tegevusena, vaid loomuliku osana tööprotsessist.
- Kontrolli ja täiusta süsteemi regulaarselt. Lollikindlus ei tähenda muutumatust – see tähendab pidevat lihtsustamist.
- Kaasa inimesi. Küsi, mis töötab ja mis mitte. Inimesed järgivad süsteemi, mille loomises nad ise osalevad.
3. Töökeskkonnaspetsialisti tööriist – riskipõhine süsteem
Miks?
Riskianalüüs ei ole dokument, vaid mõtteviis. Riskipõhine lähenemine tähendab, et iga protsess, iga tööülesanne ja iga tegevus hinnatakse läbi selle, millised ohud võivad tekkida ja kuidas neid ennetada.
Kõige suurem viga, mida töökeskkonnaspetsialist teha saab, on riskianalüüsi üksi kirjutamine. Inimesed, kes tööd teevad, teavad kõige paremini, kus riskid tegelikult peituvad.
Kuidas?
- Mine protsessidesse süvitsi. Vajadusel kuni konkreetse tööülesande tasemeni.
- Kaasa töötajaid. Tee riskianalüüsi koos nendega, kes tööd teevad – see tõstab kvaliteeti ja vastutustunnet.
- Kasuta lihtsaid küsimusi:
– Mis võib valesti minna?
– Mis selle tagajärg on?
– Kuidas seda ennetada? - Tee riskianalüüs elavaks. Ära lase sellel sahtlisse tolmu koguda. Kasuta seda koolitustel, juhendamistes, ohutusdialoogides.
- Seosta riskid päriseluga. Näita näiteid, too välja juhtumid, selgita “miks see oluline on”.
4. Riskide maandamine väljaspool riskianalüüsi
Miks?
Riskianalüüs on vundament, kuid sellest üksi ei piisa. Inimene tegutseb hetkes – seal, kus ta parasjagu töötab, liigub või otsustab. Seetõttu on vaja tööriistu, mis toetavad ohutut käitumist just selles konkreetses situatsioonis.
Ohutusdialoogid, ringkäigud, “minut mõtlemiseks”, tööde load – need kõik aitavad inimesel korraks peatuda ja mõelda: “Kas see, mida ma teen, on ohutu?”
Kuidas?
- Vii läbi (mitte üksi) regulaarselt ohutusdialooge. Lühikesed, inimlikud vestlused, mis aitavad mõtestada riske ja käitumist.
- Korralda töökeskkonna ringkäike. Mitte kontrolli mõttes, vaid õppimise ja märkamise eesmärgil.
- Kasuta “minut mõtlemiseks” meetodit. Enne töö alustamist lase inimesel korraks hinnata olukorda.
- Rakenda tööde lubade süsteemi. Eriti ohtlike tööde puhul (kõrgustes, kuumad tööd, elektritööd).
- Jaga häid praktikaid. Kui keegi teeb midagi ohutult ja nutikalt, tee see nähtavaks.
5. Standardite kehtestamine – lihtsad, loogilised ja päriselt kasutatavad
Miks?
Standardid ei ole paberid sahtlis. Töökeskkonnaspetsialisti tööriistad – standardid, kokkulepped, kuidas me tööd teeme. Kui need on liiga keerulised, ei järgi neid keegi. Kui need on lihtsad ja loogilised, muutuvad need igapäevaseks harjumuseks.
Hea standard:
- on lühike,
- on visuaalne,
- on praktiline,
- on töötajatega koos loodud.
Kuidas?
- Alusta kõige olulisemast. Kõrgustes töötamine, jalakäijate ohutus, nugade kasutamine, LoTo, jms – need on valdkonnad, kus standardid päästavad elusid.
- Tee standardid nähtavaks. Plakatid, visuaalid, töökohtade märgistused.
- Testi standardeid päriselus. Kas töötaja saab sellest aru? Kas ta oskab seda järgida?
- Küsi abi. Kui ise ei tea, kuidas standardit luua, kutsu appi ekspert või mõni töötaja, kes teab protsessi läbi ja lõhki.
- Hoia standardid elus. Vaata neid regulaarselt üle ja uuenda vastavalt muutustele.
6. Tegevuskavad – sea eesmärgid ja mõõda tulemusi
Miks?
“Mida mõõdad, seda lõikad,” ütleb vanarahvas. Töökeskkonnas tähendab see, et ilma eesmärkide ja mõõdikuteta ei ole võimalik arengut juhtida. Tegevuskava aitab hoida fookust, näha edusamme ja tuvastada kitsaskohti.
Tegevuskava loob ka distsipliini – kui on kokkulepped, siis on ka vastutus.
Kuidas?
- Sea selged eesmärgid. Näiteks: ohuolukordade registreerimine, ohutusdialoogide arv, ringkäikude sagedus.
- Mõõda regulaarselt. Tee tulemused nähtavaks – graafikud, ülevaated, arutelud.
- Hoia kokkulepetest kinni. Kui midagi lubati ära teha, siis see ka tehakse.
- Tähista saavutusi. Kui eesmärk on täidetud, tee sellest sündmus.
- Kasuta tegevuskava juhtimise tööriistana. Mitte bürokraatia pärast, vaid selleks, et näha, kas liigume õiges suunas.
7. Turunda ja müü ohutust – tee see seksikaks
Miks?
Ohutus ei tohi olla igav, tüütu ega “kohustuslik lisategevus”. Ohutus peab olema osa kultuurist – sama loomulik kui töö ise. Selleks peab töökeskkonnaspetsialist olema natuke turundaja, natuke müügimees ja natuke sisulooja.
Kui ohutus on nähtav, inspireeriv ja inimlik, tekib selle ümber kogukond. Ja kogukond loob kultuuri.
Kuidas?
- Hoia ohutus pildis. Tee kampaaniaid, loo visuaale, jaga lugusid.
- Kasuta sisekommunikatsiooni kanaleid. Slack, siseleht, infostendid, videod.
- Müü ideid juhtidele. Näita, kuidas ohutus toetab tootlikkust, kvaliteeti ja töötajate heaolu.
- Kaasa töötajaid. Lase neil rääkida oma kogemustest, jagada nippe ja ideid.
- Loo kogukond. Kui ohutus muutub normaalseks jututeemaks, tekivad ka “followerid”.
Töökeskkonnaspetsialisti tööriistad on inimlikud, praktilised ja kultuuri loovad
Töökeskkonnaspetsialisti tööriistade hulka ei kuulu ainult seaduste täitmine. See on kultuuri kujundamine, inimeste toetamine ja süsteemide loomine, mis aitavad kõigil turvaliselt ja tervist säästvalt töötada.
Need seitse lähenemist – enese tunnustamine, lollikindel süsteem, riskipõhine mõtteviis, praktilised tööriistad, lihtsad standardid, eesmärgistamine ja ohutuse turundamine – loovad tugeva vundamendi, millele ehitada kaasaegne ja toimiv töökeskkond.
Kui TKS hoolib iseendast, loob lihtsaid süsteeme, kaasab inimesi ja hoiab ohutuse nähtavana, sünnib kultuur, kus ohutus ei ole kohustus, vaid loomulik osa igapäevast.
Artikli autor: Siim Ansberg
